Mu mees on minuga samas kohas, kuid ta töötab vahetustega. Tema töö algab õhtul. Tavaliselt, kui ma töölt koju tulen, magab mu mees. Ta tõuseb üles, pärast meie õhtusöögi söömist läheb ta tööle, ma lahkun majast, kui ta hommikul tuleb. Saame kokku ainult nädalavahetustel, kui meil on puhkepäevi. Ühesõnaga kõik, mis on vajalik kohutava abielu jaoks meie elus… Ma ei olnud väga õnnelik.

Ilhani naine ei töötanud. Tal oli tavaline töö, ma kadestasin tema kodust tööle, töölt koju elu. Mõne kuu jooksul, saime hästi ühendatud. Ta oli ilus, jutukas mees, Ilhan. Ta oli täpselt seda tüüpi inimene, kes mulle meeldis. Iga kord, kui kohtusime, tegi ta nalja, ajas mind naerma. Aja jooksul vastasin talle ka ja hakkasime koos naerma. Alguses hakkasime kohtumistel jalgadel pidama väikseid vestlusi ja nalju, mis ei läinud tervitamata edasi. Mõnikord ma hängida,

Ma ütleksin: “sa oled täna väga stiilne, tuled kindlasti philanderingist… sinusugused ilusad poisid ei seisa mugavalt, sul peab olema luumurd…”või midagi sellist. Kuigi ta oli alguses üllatunud ja kõikus, aja jooksul hoidis ta minuga sammu ja hakkas mu hangoutide üle naerma. Ta oli ka poomise läbi minuga,

“Kui sa poleks selles miniseelikus bussis olnud, Rose,” oleks ta naerdes öelnud. “Teil on nii ilusad jalad, nad ei jäta teid rahva sekka üksi…”Mul oli salaja hea meel tema komplimendi üle jalgade ilule, naerdes ja jätkates meie nalju.

“Tule, ütle mulle, kust sa pärit oled,see jääb meie vahele, Ma ei ütle su naisele,” kiusasin teda… Olin tema vestluste, naljadega nii harjunud… Äri tagasi, mu silmad otsisid teda alati. Dec. Õhtuti, kui mu mees tööle läks, vahetasin vahel nende vastu. Ma aitasin ta naist majapidamistöödes. Me istuksime maha ja meil kolmel oleks hea koos aega veeta. Kui oli aeg magama minna, läksin oma maja juurde, jalad edasi-tagasi. Ma kasutasin unistada Ilhan minu üksildane voodi, ma kasutasin sõrme ise. Kuidas ta armatseb, Ma ei tea? Mida ta nüüd oma naisega teeb? Ma kirjutada skripte minu peas, ma mängida neid filme minu unistused… Mul oleks libisev orgasm, kujutades samal ajal ette, et ta võtab mind oma suure pagasiruumiga alla ja purustab mind masturbatsiooni viimastel hetkedel.

Sellised ja sellised päevad on möödas. Eelmisel kuul kutsus Ilhani õemehe perekond pulmade ettevalmistamist, ta pidi kindlasti minema. Ta pidi oma naise minema saatma. Päev enne tema lahkumist läksin õhtul uuesti nende juurde… nad tegid ettevalmistusi, valmistasid kohvreid. Ühest küljest, aitasin tal asju pakkida, teiselt poolt, tegin nalja ja naersin nende üle uuesti…

“Kuidas sa selle kuti ümber jätad? Vaadake teda, see Tüüp viskab kindlasti naise majja, te ei saa neid usaldada…”Ma üritasin teda kiusata või midagi. Tema naine seevastu ei olnud seal isegi põnevusest, et ta kavatseb lahkuda ja oma perekonda näha.

“Ma usaldan oma meest. Ta kindlasti ei teeks seda.”ta muudkui ütles… lõpuks plahvatas ta pommi: “Oh Rose, mu mees on sulle usaldatud, vaata mu meest nagu Su silmi …”Ma puhkesin naerma.

Ma ütlesin: “Ära muretse, ma hoolitsen tema eest.”Kahetsesin sisimas, miks ma naersin. Nad mõistaksid mind valesti…

Järgmisel hommikul, kui ma tööle läksin, läksid nad bussijaama, jätsin hüvasti ja võtsin ette reisi. Kui õhtul töölt tagasi jõudsin, otsisin teda, kuid teda polnud seal. Saatsin oma mehe tööle, istusin akna juures ja ootasin, kuni Ilhan mingil põhjusel tema majja tuleb… see oli nagu ma ootasin oma meest. Kella kaheteistkümne poole öösel peatus maja ees takso. Ilhan väljus taksost… Sõbrad, ma mõistsin tema hoolikatest sammudest, et ta oli purjus. Kui ta üles vaatas, nägi ta, et ma vaatan, sulgesin kardina ja läksin sisse. Kui kuulsin trepil samme, avasin ukse ja astusin talle vastu. Kui ma tema juurde läksin, lõhnasin nina peal alkoholi, ta pidi olema palju joonud,

“Ooh, meie härrasmees on vallaline, taevane olend, kes näeb nüüd oma nägu … Mis see on, hr Ilhan? Nad ei joo alkoholi alates esimesest õhtust… Ma helistan praegu teie Naisele,”ütlesin.

“Oh, ära ole naeruväärne, Rose…”ta ütles peltek peltek… “See oli ärilõuna, sõime sõpradega paar jooki, nii et kasutasin võimalust ära…”Vaatasin talle silma, kui ta rääkis. Ma arvan, et ta rääkis tõtt.

“Teie naine usaldas teid lahkudes minu kätte, ma räägin temast niimoodi… Oled sa näljane, Ilhan? Kui sa tahad, et ma midagi ette valmistaksin …”Ütlesin huviga… Ta ei tahtnud. Ta üritas oma võtmeid välja saada, ta ei suutnud seda teha. Võtsin ta rahakoti käest, võtsin võtmed välja, avasin ukse. Läksime koos sisse. “Tule, mine vannituppa…”Ma ütlesin, et ta koperdas nagu emakana. Niisiis võtsin ta käe ja saatsin ta vannituppa. See tegi mulle hullem tunda pinget oma biitseps minu peopesad…

“Kas soovite, et ma aitaksin?”küsisin vannitoa ukse juures… Ta tänas mind häbelikult, ütles, et ei taha. Tundsin, kuidas mu pulss tõusis, veenid pekssid mu templites. Olime mõlemad majas üksi. Mul oli natuke igav, kui ta ütles, et ei taha abi, aga lootsin, et saan temaga aega veeta, vestelda. Seejärel… Kes teab…

“Olgu siis, ma lähen välja.”Ütlesin, püüdes mitte näidata, et olen katki… kui ma ütlesin:” Kui vajate abi, kui vajate midagi, siis teate minu kohta, ” vaatasin teile kutsuva pilguga silma. Loll mees… Sina ja mina oleme ka üksi… Miks sa mind üksi koju saadad… Nelja seina vahel… Ma lahkusin vannituba ja kaetud välja öeldes “goodnight”.

Sisenesin majja, kuid nagu ma ütlesin, tulid mulle vastu neli seina, mis lämmatasid mind. Ei ole heli, välja arvatud maja kella tiksumine… Lülitasin teleri sisse, nägin loll välja. Nr. Ma ei suutnud lõpetada. Läksin kööki ja avasin külma õlle. Sel ajal, kui ma rüüpasin, kuulsin kõrval asuvast köögist klikke. Ilhan polnud maganud. Ma peatusin, mõtlesin. Ma ei suutnud lõpetada.

Läksin ja panin selga tiheda bodi ja punase ruudulise miniseeliku, mida kannan alati enda all. Minu koduriik oli nagu tavaliselt, kuna mul polnud kombeks aluspükse kanda, ei olnud minu all aluspükse… Kui ma sahtlist aluspükse vaatasin, jäid mulle silma punased sukapaela sokid. Ma ei pahanda seljas aluspüksid, kui olin keerates sokid ikka ja jälle minu poolt ja otsin, panin oma punase sukapaela sokid minu jalad. Panin jalga kõrge kontsaga toasussid, seisin Ilhani ukse juures, helistasin kella.

Ma arvan, et ta mõtles, kes on see sitapea sel ajal öösel, ta oli üllatunud mind nähes, kui ta ukse avas. Tal olid seljas lühikesed püksid, t-särk… Ma tungisin sisse, ootamata, et ta mind kutsuks… Läksin otse ja istusin teleri ees. Ma jätsin oma jalad veidi detsembris. Ilhan tuli ka ja istus minu vastas. Ma hakkasin õhust vestlema. Vaadates suur kohvi tassi seisab kohvilaud,

Ma ütlesin: “ma tulin sulle kohvi tegema, aga ilmselt oled sa oma töö teinud.”

“Oh, jah, ma tegin kohvi ilma suhkruta. Ja kui ma duši alla sattusin, tulin mõistusele. On maailm.” nimetatud.

Vaatasin üles, tema pikad mustad juuksed olid endiselt märjad. Vaevalt suutsin end aidata, et mitte kätt sirutada ja neid niiskeid juukseid silitada. Mul on palju sõnu, püüdsin talle sellest rääkida, teda rääkima panna, et saaksin temaga koos olla, natuke kauem tema juures olla.

Nagu puurist vabanenud viirpapagoi, ütlesin talle pidevalt, et mu mees on öövahetusele üle läinud, et ma ei saa kodus üksi magada, et mu töö on liiga väsitav jne. Ta ühines minuga, öeldes ha, tere, aga ta silmad ei jätnud mu jalgu.

Vaatasin, mu punased sukapaela sokid olid oma töö teinud, Ilhani tähelepanu oli suunatud mu jalgadele. Ta vahtis mu jalgu punastes sokkides, püüdes mind mitte märgata nagu pulli, kes on punast näinud… Kes teab, mida ta mõtles, kui ta vaatas…

Ma levitada oma jalad nagu me jätkuvalt rääkida. Tänu minu mini seelik, ta oli kindlasti näha pits minu sokid kohe… Ja et minu all polnud aluspükse… Siis köitis mu tähelepanu tema lühikeste pükste esiküljel olev turse…

Aga see on kõik… ta ei tõusnud püsti ega liikunud ega osalenud ka minu monoloogivestluses. Ilmselt oli ta eelmisel õhtul oma meest voodis põhjalikult toitnud, sest tema naine lahkus… täna õhtul oli liiga vara midagi teha ja teda takistati Purjus olemast. Näitasin talle, kuni olin aluspüksteta, mida ma veel pidin tegema, et ta mulle peale hüppaks? Ma ei kavatse minna ja istuda tema süles nagu lits, a… Ma mõtlesin, et kui mees, ta peaks tegema esimese käigu.

Ma ajasin jalad laiali, näitasin oma tussi. Ma ületasin oma jalad, mu vasikad olid minu seelikust eemaldatud, ma näitasin oma soki pitsi lõpus. Silmad rulluvad, friigid, choker puruneb… Ta muudkui jõllitas nagu härg. Ma ei vaadanud seda, tõusin umbes pool tundi hiljem üles. Sarkastilise, sarkastilise suhtumisega,

“Noh, vabandage mind, mu Ilhan. Sa paistad olevat unine, ma jooksen. Kuigi ma olen homme väljas, pole ma unine, aga ma tõusen üles …”Ütlesin poole suuga… Ootasin, et ta ütleks selgelt “ära mine, jää”, kuid see ei juhtunud nii, nagu ma tahtsin. Selle asemel, ta tabas puhtuse tööd põhjalikult,

“Head ööd, Rose. Kas ta ei ütle minu poolt oma naisele Tere …”ukse ees…

“Millised tervitused, ayol? Ma näen juba kutt nelikümmend aastat alguses …”Ma surusin naeru maha. Ta naeris ka. Ma andsin altpoolt igasuguseid sõnumeid … “Ma pole unine, mul pole meest, ma olen üksildane, ma pole oma mehega pikka aega maganud, ta ei kepi mind, ma olen kiimas, ma olen hull, tule kurat mind,” aga seinast tuli hääl, Ilhanilt pole klõpsu. Kas ta ei taha oma naist petta, kas ta on täis seksi, kas ta on purjus? Mees nagu kolmnurksete õlgadega uks, ehitatud keha… Tema lühikeste pükste esiosa on pundunud, tema riista suurus on väljastpoolt ilmne, ta on varreni mees… Noh, ma olen ka noor, ilus, ümmarguse voodriga, valmis oma miniseelikus keppima, punased sokid, võttes üle civeleki katastroofi… See lihtsalt ei juhtu, et ma tahan. Ukse ees on mu käsi uksenupul,

Ma võiksin ainult öelda: “andke mulle võti, kui soovite, ma koristan maja päeva jooksul, kui teie naine on ära…”…